Kontakteeru meiega

ARVAMUS | Sirje Niitra: Kuidas saada kogemust?

sirje niitra

Arvamuslood

ARVAMUS | Sirje Niitra: Kuidas saada kogemust?

Tööandjad räägivad justkui ühest suust, kuidas meil on puudu haritud spetsialistidest. Pea alati mainitakse, et eriti suur tööjõupuudus valitseb infotehnoloogia sektoris. Ja et kui meil oskustöötajaid napib, siis on vaja neid sisse tuua. Kui külastada selle ala ettevõtteid, näeb moodsates kontorites laua taga istumas hulganisti võõrkeelseid noori inimesi. Tihtipeale maksab tööandja kaugelt tulnutele lisaks kõrgele palgale veel ka nende elamiskulud kinni.

Selle taustal tundus mulle enam kui kummaline selle noore 25-aastase mehe jutt ühel juhuslikul kohtumisel. Tartu Ülikooli viimasel kursusel informaatikat tudeeriv viks ja viisakas, hea jutu ja igati korraliku välimusega noorsand kurtis, et ta ei leia kuidagi erialast tööd.

Ta on otsinud kohta, kus oma värskelt omandatud teadmisi rakendada, juba üle poole aastat. Algul saatis iga kuu 2-3 CV-d, vahetult enne õppeaasta lõppu aga ühel nädalal koguni erinevatesse kohtadesse 11 sooviavaldust. Neist neli ütlesid kohe ära, ühte kohta võeti prooviajale ja üks kutsus vestlusele. Ülejäänud viis ehk siis pooled ei vastanud üldse midagi.
Äraütlemist põhjendati vähese kogemusega, vahel ei vaevutud isegi põhjendama, lihtsalt teatati, et ei osutunud valituks. Ka kohast, kus ta proovipäevi tegi, ei vastatud midagi, ehkki lubati. „Ma ei saa sellest aru. Kõik tahavad valmis inimest, keegi ei vaevu meile enda tõestamiseks isegi võimalust andma,” on ta õigusega nördinud. Kusjuures, olgu mainitud, et palganõudmisi ta üldse ei esitanud – selleni suhtlus ei jõudnudki. Praegu on noormees programmeerijana katseajaga tööl ja loodab, et saab jätkata ka pärast selle lõppemist. Hoian talle pöialt.

Kui vaadata näiteks Eesti Ekspressis ilmuvaid spetsialistide ja juhtide otsimise kuulutusi, siis sealgi on ühe nõudena kandidaadile enamasti märgitud kogemuste olemasolu samas valdkonnas. Aga kuidas neid saada?

Tunnustatud tööõnne spetsialist Tiina Saar rääkis kunagi loo, kuidas üks neiu saatis pärast seda, kui oli saanud tööandjalt järjekordse äraüleva vastuse kogemuste puudumise põhjendusega, vastuseks kirja, kus kirjutas suurelt ja punaselt: „Kui teie mulle seda võimalust ei anna, siis ma ei saagi kunagi neid kogemusi.” Ja ta võetigi seejärel tööle.

Mäletan, kui palju aastaid tagasi Õhtulehte tööle tahtsin minna, siis oli seal vaba ainult osakonnajuhataja koht. Mina tahtsin lihtsalt reporteriks, sest mul polnud mingit juhtimiskogemust, aga toonane peatoimetaja asetäitja ütles, et anname noorele inimesele võimaluse ja mind võetigi üht lehe olulisemat osakonda juhtima. Loodan, et õigustasin usaldust.

Nüüd tahaksingi tööandjaid ja kõrgeid ülemusi üles kutsuda usaldama meie oma noori, kes siinsamas Eestimaal haridust omandavad või omandanud, selle asemel, et talente mööda maailma taga ajada. Noortega, kel silmad säravad, on ju nii tore koos töötada ja nende arengut jälgida. Jah, väljaõpetamine on kindlasti lisatöö – vahel käib see kähku, teinekord võtab palju aega ja vaeva. Aga ärgem unustage – kõik me oleme kunagi kuidagi alustanud.

Vahepeal räägiti palju mentorlusest. Määrame siis noorele tööletulejale mõne vanema kolleegi teda õpetama ja juhendama ning aitame tal kollektiivi sisse sulada. Anname ise talle need väärtuslikud kogemused, ilma milleta töös hakkama ei saa. Sellest saab ettevõttele ainult kasu tõusta.

Kliki, et kommenteerida

Pead postituse lugemiseks olema sisse logitud Logi sisse

Kommenteeri!

Loe veel - Arvamuslood

Üles