Kontakteeru meiega

INTERVJUU | Indrek Nuume, Eesti 200: Vajame rohkem ambitsioonikust

Intervjuud

INTERVJUU | Indrek Nuume, Eesti 200: Vajame rohkem ambitsioonikust

Uue poliitilise jõu Eesti 200 üks asutajaid, LHV panga juhatuse liige Indrek Nuume ütleb, et teda sundis liituma isiklik vajadus – nimelt ei osanud ta kolmel viimasel valimisel enam ühegi partei poolt hääletada.

„Tekkis tunne, et ehk oleks võimalik ise midagi ära teha, selle asemel, et kogu aeg riiki kiruda,” selgitab ta oma motiivi. Koos mõttekaaslastega, kellest suur osa on Nuume koolikaaslased Tartu Ülikoolist, tekkiski eelmisel aastal umbes samal ajal mõte seljad kokku panna ja uute ideedega avalikkuse ette tulla. Erakonna tegemisest siis veel juttu ei olnud.

Kuidas see algus ikkagi välja nägi?

Kutsusime esinema terve rea spetsialiste ja arutasime koos, mida peaks ette võtma, et praegusest mõningasest poliitilisest seisakust välja tulla. Ühel hetkel olime juba nii laetud, et otsustasime viiekesi oma Eesti 200 manifesti kokku panna. Tahtsime teada, kui palju on ühiskonnas neid, kes samamoodi mõtlevad ja leidsime, et neid on piisavalt. Kui Postimees tegi pärast seda küsitluse, kus küsis, et kui Eesti 200 oleks erakond, kas siis valiksite seda, saime teatud avansina teada, et rahulolematus ühiskonnas on piisavalt suur. Nii suurt hulka inimesi, kes ei ole otsustanud, keda valivad, pole Eestis vist varem kunagi olnud.

Kui suur jõud tänaseks päevaks teie taga on? Kas sellest piisab valimiste võitmiseks, nagu olete nüüd, mil olete teatanud erakonnastumisest, väitnud?

Liikmeid on meil täna 200 ringis ja usume, et valimistel nõutava 500 saame kindlasti täis. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et meil on terve rida väga häid spetsialiste, kuid nad on tuntud eelkõige oma valdkonnas ja laiemat populaarsust neil esialgu pole. Samas on meil voli rääkida asjadest nii, nagu mõtleme, sest midagi ei juhtu meiega ka siis, kui meid ei valita. Seetõttu saame vaadata ühest valimistsüklist kaugemale. Usun, et valija ei ole rumal ja tunneb eheduse ära. Me ei jäta rääkimata ka ebameeldivatest asjadest ja mida lubame, selle teeme ka ära.

Mis on need olulised teemad, millest te räägite ja millest keegi varem pole rääkinud?

Kõigepealt on see hariduse teema. Hariduse, mille eest on praegu pandud vastutama kohalikud omavalitsused. Sama on aga ka sotsiaalteenustega, mis killustatud ja mille kättesaadavus sõltub sellest, kus keegi elab, sest omavalitsuste suutlikkus on erinev. Nimetame seda ise postiindeksi loteriiks. Kui oled sündinud väiksemas kohas, siis saad kahjuks ka kehvema hariduse, aga see ei peaks nii olema. Meie kavatseme hoiduda raha laiali pillamisest. Valimislubaduste jagamine ei pea olema kui populaarsusvõistlus. Mul on tunne, et kui räägid õigetest asjadest, siis Eesti rahvas tunneb selle ära.

Mis puutub haridusse, siis me ei saa luua kõige efektiivsemat Eesti kooli. Mingites kohtades võib ka pisut järgi anda, aga me peame tagama, et meil oleks haritud inimesed ja et elu väljaspool Tallinna välja ei sureks. Algtasemel peaksid lapsed saama käia kodulähedases koolis. Kohalikud kogukonnad peaksid otsustama, millist kooli nad tahavad, mitte aga omavalitsuse ametnikud. Mis puutub venekeelsetesse koolidesse, siis sellest on Kristiina Kallas hästi palju rääkinud, et vene lapsi ei peaks eraldi kogukonnas hoidma. Kui nad on koolis eraldi, siis ei lõimu nad ka hiljem Eesti ühiskonnaga ja see mõjutab omakorda hiljem tööjõuturgu. Mõni ettevõtte juht on öelnud, et tal pole probleemi töötajate värbamisega, kui oskab seda vene keeles teha. Oleme jõudnud juba täistööhõive lähedale, mis tähendab, et need, kes on tahtnud, on töö juba leidnud ja töötajaid on raske leida.

Teie koos Priit Alamäega esindate majandusinimesi ja panete paika kindlasti loodava erakonna majandusplatvormi. Mis need kõige põletavamad valdkonnad on, kus muutusi vaja?

Minu arust on kõige põletavam vähene ambitsioon või õigemini selle puudumine mõningates valdkondades. Tööealiste elanike hulk Eestis väheneb igal aastal ühe keskmise valla suuruse ehk kuue kuni seitsme tuhande võrra. Kui maksumaksjaid jääb kogu aeg vähemaks, ei saa ka riigieelarve endises tempos kasvada. Täna suudame oma riiki veel edukalt finantseerida ja kõik vajalikud teenused on olemas, aga ühel hetkel tekivad suured probleemid ja see hetk ei olegi väga kaugel – ehk paarikümne aasta pärast. Nii et praegu on viimane aeg muudatusi teha. Küsimus on selles, kuidas töötegijaid juurde saada. Eestisse peavad olema oodatud kõik, kes tahavad siinsesse majandusse panustada, kes tahavad siin tööd teha ja võtavad omaks meie kultuuriruumi.

Teisalt tuleb tegeleda ka kuludega. Kulude osas on suurt tööd täna juba tegemas Riigireformi Sihtasutus, mis peaks peagi oma ettepanekutega välja tulema. Põhimõtteliselt kattub see tugevalt nende põhimõtetega, millest ka meie juhindume. Nemad on deklareerinud, et suurde poliitikasse nad minna ei taha, aga ühegi olemasoleva partei agendasse sellised reformikavad praegu ei kuulu, sest need otsused pole populaarsed. Meil sellega probleemi pole. Juhul, kui me valituks saame, ja me usume, et saame, siis pole meie eesmärgiks nelja aasta pärast uuesti tagasi valituks saada. Eks siis ole näha, kuhu need protsessid, mis oleme käivitanud, jõudnud on. Vähemalt oleme andnud panuse selleks, et meil oleks rohkem maksumaksjaid, kes meie majandusse panustavad ja meie riik oleks väiksemate kuludega ülal peetav.

Ambitsiooni tekitamise hea näide on meie puidutööstus. Kui algul lõigati lihtsalt puud maha ja müüdi ümarpuiduna ära, siis hiljem hakati tegema algul servamata ja siis servatud lauda. Seejärel hakati lauda hööveldama ja maju ehitama. Nüüd tehakse puidust juba paneele ja lisaväärtus on kogu aeg kasvanud. Tselluloositööstus aitab puitu veel rohkem väärindada ja tehast on meile väga vaja, iseasi kuhu täpselt. Ma ütleks, et kogu Eesti majanduse ambitsioon on jäänud kusagile sinna selle servatud laua tasemele. Meil investeeritakse aastas 200 miljonit eurot, põhiliselt Euroopa Liidu raha, teadus- ja arendustegevussese, aga selle mõju ei jõua pärismajandusse, sest tooted on endiselt vähekeerukad. Selleks, et seda ambitsiooni juurde tekitada, oleks vaja, et meie ettevõtted oleksid piisavalt suured, selleks et välisfirmadega konkureerida. Teiseks tuleks julgustada ettevõtteid üles ostma teiste riikide majandust ehk investeerima väljapoole Eestit. Seda saab teha siis, kui selleks on olemas tahe, oskused ja inimesed. Samuti on oluline kapitali kättesaadavus. Kui on soov minna välja, siis puhtalt laenukapitaliga seda teha ei saa. Pangad tahavad oma raha kohe tagasi saama hakata, omaniku soov on aga oma omandit kasvatada ja esimene küsimus ei ole, millal ma oma investeeritud raha tagasi saan. See on see mida meil vaja ongi, et majandus areneks. Meil on täna pensionifondides üle nelja miljardi euro, millest oli aastavahetuse seisuga investeeritud Eesti majandusse vaid 14 protsenti. Kui võtta siit hoiused välja, siis jääb alles 10 protsenti. On vaja teha nii, et pensionifondid investeeriks rohkem Eesti majandusse. Ega käsukorras seda ei tee, vaja on tekitada positiivne motivatsioon. Seni on pensionifondide puhul kritiseeritud juhtimistasusid, aga sisuline pool on jäänud tahaplaanile. Mina olen seda meelt, et fond võiks võtta ka rohkem tasu fondi vahendite aktiivse juhtimise eest, kui tootlus oleks piisavalt kõrge. Näiteks Tulevast ei ole Eesti ettevõtetele mitte mingit kasu.

Lisaks hiljutise juhtumi taustal imestan sedagi, et meil on neljandik Riigikogu liikmeid, kes sunddividendide maksmise eelnõule alla kirjutasid. Ausalt öeldes tuleb mul hirm peale, kui mõtlen sellele, mis need järgmised sammud siis veel olla võiksid. Ega kõik ei peagi Riigikogus majandusinimesed olema, aga kui ei saada aru, siis võiks ju küsida neilt, kes majandusest rohkem jagavad, mida näiteks kasumiaruanne tähendab ja et kas see tähendab automaatselt ka kontol olevat raha. Ka ei tahaks, et võetakse vastu seadusi mingi kitsa grupi huvides.

Räägitud on sellestki, et edukad ettevõtjad või majandusteadlased ei soovi oma tasuvast tööst Riigikogu liikme ameti nimel loobuda. Kuidas seda dilemmat lahendada?

Aga kui teeks nii, et sa ei peagi oma põhitööst loobuma? Või siis on kokkulepe tööandjaga, et osa oma ajast riigitööle pühendad. Mida kardetakse, on see, et kui lõigata neljaks aastaks seos oma pärisäriga, siis säilitada oma kvalifikatsiooni, selleks et pärast tagasi tulla, on väga raske. Seda, et keegi tegutseb oma äri huvides, ei maksa aga karta. Minu arust on märksa hullem, kui kellegi sulest tuleb „väga tark” eelnõu, millest on tunda, et see pole tema enda kirjutatud. Palju hullem, kui me ei tea, kelle huve üks või teine Riigikogu liige esindab. Ma ei nõustu ka väitega, et riiki ei saa juhtida nagu ettevõtet. Minu arust saab ja tulebki, sest mõlemal juhul tuleb kindlaid eesmärke saavutada inimeste kaudu.

Praegu käib diskussioon, kumb oleks parem peaminister, kas Jüri Ratas või Kaja Kallas. Kumma poolt teie oleksite?

Minu arust on see samasugune mõttetu arutelu, kui see, kas tulumaksu protsent võiks olla 19 või 21. Pole väga suurt vahet. Küsimus on pigem selles, mis on need suured asjad, mis on vaja ära teha. Meie riigi ees on lähemal kahekümnel aastal väga suured väljakutsed, nagu ka teistel Euroopa riikidel ja neile tuleb vastu minna. Kui vaadata suuri ja mõjukaid ettevõtteid maailmas, siis vaid vähesed neist pärinevad Euroopast. Nii et raskete otsuste tegemine ei oota ainult meid. Kui vaadata statistikat, siis kiire palgatõus sööb ettevõtete kasumit ja investeeringud langevad, mistõttu ettevõtjad on ebakindlad oma tuleviku suhtes.

Kas ise oleksite valmis vastutust võtma, näiteks mõnd ministrikohta vastu võttes?

Praegu ma ei vastaks veel sellele küsimusele. Aga Eesti 200 koondab päris võimekaid inimesi, kes on elus juba mõndagi ära teinud. Ja neid tuleb meile juurde. Eks Eesti rahvas otsustab.

Millise varem püünele tulnud uue jõuga tahaksite või saaksite ennast võrrelda?

Eks meid püütakse jah võrrelda nende uute jõududega, kes varem tulnud ja peaasjalikult tegelevad sellega teised erakonnad. Teiseks küsitakse, kuidas saab olla nii, et me ei olegi defineeritavad vasak- või parempoolsel skaalal. Mis puudutab ettevõtluskeskkonda, siis oleme väga selgelt parempoolsed, aga kui võtta näiteks haridus, siis on raske seda kuhugi teljele paigutada. Mul on tunne, et enamik Eesti rahvast on rohkem parempoolse kallakuga. Igaüks on oma õnne sepp ja kes teeb, see jõuab. Tahaks arvata, et Eesti rahvas ei ole väga ümberjagamise usku. Usun, et Eesti 200 võtab hääli kõigilt erakondadelt, sest see ei ole mitte protestipartei, vaid terve mõistuse partei. Kutsume enda juurde kõiki häid ja tarku inimesi, kes tahavad, et Eestil läheks veel paremini. Usun, et oktoober-november on see aeg, kus meist saab erakond. Kindlat liidrit veel ei ole, aga ehk on see isegi hea, sest nii ei ole meie liikumine ühegi konkreetse inimese nägu.

Loe veel - Intervjuud

Üles