Kontakteeru meiega

INTERVJUU | Märt Meesak – Vabaerakonna tegevjuhist pubiomanikuks

Foto: erakogu

Intervjuud

INTERVJUU | Märt Meesak – Vabaerakonna tegevjuhist pubiomanikuks

Märt Meesak on turismi- ja hotellinduse haridusega ettevõtja ja poliitik. Ta on olnud Konguta vallavolikogu esimees ja volikogu liige, kogus eelmistel Riigikogu valimistel 1094 häält (mis oli top 10 tulemus erakonnas) ning töötas Vabaerakonna tegevjuhina aastatel 2016-2018.

Rääkisime tema otsusest Vabaerakonna tegevjuhi positsioonist tagasi astuda ja selle asemel Narvas Iiri pubi luua. Arutasime ka Vabaerakonna siseprobleeme ning erakonna võimalusi järgmistel valimistel.

Mis viis teid Vabaerakonna tegevjuhipositsioonilt Narva pubipidajaks?

Kui Andres Herkel teatas kevadel, et kandideerib uuesti esimehe kohale, siis tundsin, et ei saa ellu viia seda, mida oodatakse ja mida olime plaaninud. Hakkasin otsima uusi väljakutseid ning naasesin toitlustusvaldkonda, kus olin ka enne pikalt tegev olnud. Narvat külastades tundus, et üks korralik Iiri pubi on linnast puudu. Sai sõpradele lubatud, et mingil hetkel võtame käsile ja nüüd on see tehtud! Avasime augustis – ootame kõiki lähedalt ja kaugemalt head toitu-jooki meiega nautima – pubi nimeks on The Irish Embassy Pub ja asume aadressil Paul Kerese 2.

Sõprade häältes olen kuulnud pea iga kord üllatust, et miks just Narva. Vastus on tegelikult lihtne. Olen Ida-Virumaal sündinud ning tunnen ennast siin koduselt. Narva-suurune linn väärib sellist kohta.

Mida tooksite viimase aja poliitilistest trendidest esile ja mida Vabaerakond nende valguses peaks tegema?

Uued initsiatiivid on alati tervitatavad – eriti kui need tulevad inimestelt, kes enne pole poliitikas niivõrd aktiivsed olnud ning toovad uusi ideid ja lähenemisi. Vabaerakond peaks julgemalt nendega kontakti otsima – koos oleksime tugevamad. Üldised mõtted ja eesmärgid on ju sarnased (näiteks Eesti 200 liikumisega) ning ühise jõuga kartellierakondade vastu kandideerides saame oma eesmärkidele lähemale. Tegevust siin jagub ja kindlasti pole see rong veel läinud – aega on vähe kuid täiesti piisavalt.

Tõsiselt hirmutav on aga EKRE kasv – eks selle põhjuseks on see, et Eesti inimesed pole tänase poliitikaga rahul ning kui Vabaerakond ja teised on nõrgad, siis liiguvad muutusi soovivad hääled neile. Aga ta pole kindlasti päästja, ta on Eesti hukatuse algus. Populism ja vaenu õhutamine pole ühelegi väikerahvale kasulik. EKRE käitumine ja poliitika on mulle sobimatu. Sellises Eestis nagu nemad tahavad, ma ei tahaks elada.

Reformierakonna praegune kõrge reiting on samuti probleemne, sest nad ei ole muutunud – inimesed ja ideed on samad varasemaga, aga valijatel on kahjuks mälu lühike. Kaja Kallas pole päästeingel ja juba tegelikult Rõivase valitsuse ajal eemaldus Reformierakond aktsiisiotsuste ja teiste käikudega ettevõtjasõbralikkusest.

Mis on Vabaerakonna sisetülide põhjuseks ja kelle otsa nende tekkimise ning lahendamise osas peaks vaatama?

Olin tegevjuht nii Andres Herkeli kui ka Artur Talviku juhtimise all ning tekkis päris hea võrdluspunkt nende lähenemisest juhtimisele. Nad on väga erinevad juhid. Artur on energiline ja harjunud tegutsema nii, et ta käib idee välja ja see viiakse pigem teiste poolt ellu — filminduses see võib töötada, aga poliitikas keeruline. Ta on kindlasti konkreetsem juht, kui Andres, aga ka oluliselt emotsionaalsem. See on vahel väga hea, aga võib ka teatud olukordades mittevajalikke konflikte tekitada. Temaga oli meil koostöö väga hea, aga kahjuks jäi mõlemal aega väheseks, et asju lõpuni ellu viia.

Andres on lepitav ja pidevalt kompromisse otsiv juht. Tema tugevaks küljeks on kindlasti see, et kui miski vajab tegemist, siis ta võtab selle ise kohe käsile. Samas on ka delegeerimisoskus väga oluline, et ehitada töötavat ja arenevat organisatsiooni. Samuti on vaja usaldust oma meeskonna vastu, mida kas Andresel puudub või tal on valed nõuandjad.

Kui räägime Vabaerakonna praegustest sisetülidest, siis seda on kurb vaadata. Eriti see, et teatud asju avalikult ja ajakirjanduse kaudu klaaritakse. Arvan ise, et selleni viinud protsess on olnud mitmeetapiline – näiteks Andrese uuesti kandideerimine oli vale — seda nii isiklikus, erakonna kui ka Eesti poliitika mõistes. Tema roll erakonna loomises oli kahtlemata väga oluline ja ehk isegi asendamatu – aga aeg läheb edasi ja teatud hetkest vajab organisatsioon teistsuguseid juhte. Teiseks probleemiks oli see, et mõned fraktsiooniliikmed ja erakonnaliikmed ei võtnud Arturit esimehena vaid ajutise juhina. Ilma usalduseta on keeruline luua töötavaid protsesse.

Samas seda mis täna on, poleks ilmselt lahendanud ka Arturi kandideerimine – see oleks suuremagi tüli tekitanud ja me poleks samamoodi kuhugi välja jõudnud. Eriti kummaline on lugeda ja vaadata nende inimeste kommentaare Arturi esimeheks oleku kohta, kes ise olid samuti kas palgal või vastutaval kohal, kuid ei saanud hakkama. Näiteks endised tegevjuhid kirjutasid meediasse kahekesi kirja erakonna kontori ja fraktsiooni tööõhkkonnast, kuigi kumbki neist polnud enam erakonna liige ja kontoris käinud pea aasta. Pigem tekst rubriigist “naised saunalaval rääkisid”. Lisaks see, mis üldkoosoleku eel toimus – mina ei tundnud Vabaerakonda äragi. Kampaania oli inetu, isiklik ja puhtalt ainult emotsioonidel põhinev, sisule ja ideedele rõhku ei pandud. Nüüd aga samad sisekampaaniat emotsioonidel teinud ja valikuks osutunud liikmed räägivad hea kultuuri puudumisest erakonnas, vaatamata ise peeglisse.

Mitu kohta saab Vabaerakond 2019. aasta riigikogu valimistel?

Kui praegune olukord edasi kestab, kus selgeid seisukohavõtte igapäevategevustes pole ja Vabaerakonna fookus jääb vaid demokraatiapaketi ümber, siis ei saa me ühtegi kohta. Aga kui läheme alglätete juurde tagasi, siis on võimalus —me peame fookusesse tagasi tooma poliitilise kultuuri parandamise – seda nii riigi tasemel kui ka meie enda organisatsiooni sees. Meil on tegelikult tugevad ja olulised sõnumid olemas ja neid on vaja paremini kommunikeerida. Praegu käib pidev vaidlemine, keegi pole nõus järele andma. Kui juht ei saa nende protsesside juhtimisega hakkama hakkama, siis peaks tagasi astuma. Lisaks pole kampaaniast kui sellisest endiselt veel midagi kuulda. Aasta alguses palkasime Ivo Rulli seda vedama, kuid tundub, et see polnud ehk siiski parim valik. Tulemust ei ole ja lähenemine on vanamoeline. Tehakse tegemise, mitte tulemuse pärast.

Aga kindlasti on meil lootust – kui sügisel teeb erakond selge suunamuutuse, kujundab konkreetsed ja valijatele arusaadavad sõnumid ning meeskond töötab ühise eesmärgi nimel, siis on kõik võimalik. Vabaerakonnal on Ardo Ojasalu ja meie seast lahkunud Andres Ammase koostatud väga asjalik majandusprogramm. Selline millist Eestile oleks vaja. Sellega pole aga kahjuks midagi erakonnas veel ette võetud. Selged ettevõtlus- ja majandusteemad peaks olema Vabaerakonna 2019. aasta valimisprogrammi vundament. Lisaks arvan, et kui Artur Talvik oma erakonna loomisest loobub ja suudab lahinguväljale koos Vabaerakonnaga minna, siis on realistlik saada 15 kohta. Esimeheks peaks olema keegi teine kui Herkel või Talvik. Praegu tundub, et töörahu saavutamiseks peaks Andres tegema sammu tagasi, et kõik koos saaks minna mitu sammu edasi.

Millised on teie soovitused praegusele erakonna tegevjuhile, esimehele ja kampaaniajuhile?

Esimehele: astu tagasi
Tegevjuhile: pea vastu
Kampaaniajuhile: hakka tööle või otsi uus töö

Loe veel - Intervjuud

Üles