Kontakteeru meiega

INTERVJUU | Meelis Kitsing: Eesti areng vajab laiemat vaadet

Meelis Kitsing. Foto: Arno Mikkor
Foto: Arno Mikkor, Riigikogu fotoarhiiv

Intervjuud

INTERVJUU | Meelis Kitsing: Eesti areng vajab laiemat vaadet

Arenguseire Keskuse uuringujuhi Meelis Kitsingu sõnul ei anna hiljuti avaldatud Eesti arengu stsenaariumid konkreetseid soovitusi, vaid pakuvad arutamiseks erinevaid valikuid, mil kõigil on oma plussid ja miinused.

Ega kõik ei teagi, mis see Arenguseire Keskus on, millal ja mis ajaoludel tekkis. Keskuse uuringujuht Meelis Kitsing, ehk selgitate?

See kutsuti ellu aastal 2016. Algselt loodi Arenguseire Nõukoda, mida juhtis kuni presidendi ametisse asumiseni Kersti Kaljulaid. Esimesed töötajad asusid ametisse eelmise aasta algul ja seda asus juhtima Tea Danilov. Kokku on meil praegu 6 töötajat. Mõte on selles, et analüüsida Eesti tulevikuks olulisi arenguid mitte ainult kolm-neli aastat ette, vaid pikemas perspektiivis – kümne kuni viisteist aasta peale. Oleme aru pidanud erinevate Riigikogu fraktsioonidega. Asume küll Riigikogu juures, kuid oleme sõltumatu. Meil on oma nõukoda, kus ei ole ühtegi Riigikogu liiget, küll aga kuuluvad sinna oma ala sellised tipud nagu Jaak Aaviksoo, Tarmo Soomere ja Priit Perens.

Eelkõige oleme mõttekoda, mis tegeleb kolme suure teemaga: riigi valitsemine ja E-riik, tootmine ja tootlikkus ning tuleviku töö. Esimesena nimetatud teema arengustsenaariumid oleme siis nüüd avalikustanud, ülejäänud kahega loodame avalikkuse ette tulla sel sügisel. Seaduse järgi ongi meie ülesandeks alternatiivsete stsenaariumide loomine, mitte soovituste või ettepanekute tegemine. Meetod, mida seejuures kasutame, ongi stsenaariumide planeerimine, mis on maailmas väga tuntud ja laialdaselt kasutatud meetod. Näiteks aasta tagasi lõi ka Euroopa Liit sama meetodit kasutades viis arengustsenaariumit. Lisaks avalikule sektorile on seda kasutanud ka sellised suured erafirmad nagu näiteks kütusehiid Shell, millel oli aastaid tagasi loodud stsenaarium isegi selle kohta, mis siis juhtub, kui Nõukogude Liit laguneb, ehkki seda peeti tollal Läänes väga vähetõenäoliseks.

Need viis Eesti riigi arengustsenaariumit, mis teie nüüd välja töötasite, on siis rohkem teoreetilist laadi?

Ei, need ei ole teoreetilised, neid on võimalik ühel või teisel viisil rakendada. Näiteks kui Riigikogus tuleb mõni seaduseelnõu arutusele, saab vaadata, millise stsenaariumi rakendumisele see kaasa aitab. Saame vaadata, kas see on see, mis suunas me edasi liikuda tahame. Meie eesmärk oli need valikud võimalikult selgelt ja lihtsalt lahti joonistada. Mina näen seda küll väga praktilisena. Me ei saa teha asju ainult ühest visioonist lähtudes. Tulevik on väga ebaselge ja kui alternatiivsete võimalustega ei arvestata, võib nii mõnigi asi viltu minna. Varem on meil võimalikke arengustsenaariume välja töötanud ka Tuleviku-Uuringute Instituut Erik Tergi juhtimisel. Mõnevõrra tegeles sellega ka Arengufond.

Viimasel ajal on esile kerkinud erinevaid rühmitusi, mis kõik üritavad Eesti riigi tulevikus aktiivselt kaasa rääkida. Mil määral haakub teie töö näiteks Riigireformi Sihtasutusega, mille meie tuntud ettevõtjad on asutanud?

Me kindlasti jälgime seda erasektori algatatud debatti, ideid ja mõtteid, mis on välja käidud. Mõni nende idee kattub päris suures osas mõne meie stsenaariumiga ja see muudab meie töö mõnes mõttes lihtsamaks. Samas pakuvad nemad välja ikkagi vaid üht visiooni, meie aga viit alternatiivset stsenaariumi. Meie arvates võikski debatt ühiskonnas laiem olla, mitte keskenduda ühele võimalikule arenguteele.

Ega teie stsenaariumid üksteist välista või siiski välistavad?

Selles mõttes ongi need alternatiivsed, et kõike korraga ei saa ja tuleb seada prioriteedid, mida eelisarendada. Kui eesmärgiks on avaliku sektori kulude oluline kärpimine, mis on meil nimetatud öövahi-stsenaariumiks, siis ei saa loota, et riik panustaks suurtesse infrastruktuuri ettevõtmistesse või tagaks kõrgel tasemel muid teenuseid. See ei ole nii, et teed ühe asja ära ja siis saad teise kallale asuda. Üks stsenaarium eeldab seda, et keskvõim pigem tugevneb, teine, et kohalikel omavalitsustele antakse rohkem otsustusõigust. Mõne järgi on Riigikogu võim tagasihoidlik, teise puhul aga hoopis suurem. On selge, et kõike korraga ei saa ja tuleb teha valikuid.

Kes selle valiku lõpuks siis langetama peab, kas seadusandja või saab siin ka rahvas kaasa rääkida?

Eks valiku peavad langetama ikka need, kes on pandud riigis olulisi otsuseid tegema ehk siis poliitikud. Sügisel, kui suvepuhkused läbi saavad, on meil kavas tutvustada oma stsenaariume põhjalikumalt Riigikogu riigireformi komisjonis. Siis saab markeerida ka olulisemad otsustuskohad. Samuti on kavas teha avalik arutelu. Ootame laialdast tagasisidet, mille põhjal saab ka stsenaariume täiendada ja parandada. Tegu on elava dokumendiga, kus pole veel miski lukku löödud, debatt selle üle alles algab.

Kuivõrd soovite, et valimisdebattides teie stsenaariume aluses võetaks või pole see eesmärgiks seatud?

Me ei saa kellelegi seda ette kirjutada, aga oleks väga tore, kui seda tehtaks. Soovime, et ka valimiseelne debatt oleks avaram, mitte nii must-valge, kus keskendutakse ühele teemale ja ollakse teistele vastu. Meie ei ole kindlasti poliitiline organisatsioon ja ei kirjuta kellelegi midagi ette ega anna üheseid soovitusi. Ka kodanike tagasiside on meile väga oluline.

Olete varem öelnud, et Eesti riigis tegeletakse praegu vähetähtsate asjadega ja ei keskenduta peamisele. Mis kõige rohkem häirib või valesti on?

Enne stsenaariumide juurde asumist tegime eelanalüüsi Eesti olukorrale. Mis puudutab riigi reformimist, siis meile tundub, et seda on tehtud hoogtöö korras – aeg-ajalt on mõne ministeeriumi haldusalas midagi konsolideeritud, kuid sageli on asi poolikuks jäänud. Süsteemsust on olnud suhteliselt vähe ja tihtipeale pole selge, mida on saavutada tahetud ehk puudub pikaajaline visioon. Loodame, et arutelu meie stsenaariumide üle aitab selle visiooni loomisele kaasa. Kui Riigikogu poolelt vaadata, siis on reformid tihtipeale täidesaatva võimu kesksed – valitsus midagi toimetab, näiteks liidab valdasid ja Riigikogu siis pigem reageerib sellele. Mingites küsimustes võiks Riigikogul ikka suurem roll olla, eriti mis puudutab kodanike kaasamist.

Riigiaparaadi vähendamine on hästi populaarne teema. Kas teie ka seda ette näete?

See on meil öövaht-riik stsenaariumi teema. Teise puhul liigub osa ressurssi riigilt kohalikele omavalitsustele ja mõne puhul toimub jälle tsentraliseerimine. Soovitus riigiaparaati kärpida on väga konkreetne ja meie selliseid soovitusi ei anna. Kõigil meie stsenaariumidel on plussid ja miinused. Minimaalsema riigiaparaadi korral tõmmatakse jah valitsemiskulusid kokku, aga samas saab ka vähem teenuseid pakkuda. Samas on sel juhul inimestel endil oma elu üle suurem otsustusõigus. Mõne teise stsenaariumi puhul riik sekkub ja reguleerib üha rohkem, mis võib mõnele meeldida, aga sellevõrra on inimestel endil tegutsemisvabadust vähem. Need ongi teemad, mille üle tuleb arutleda.

 

Viis tulevikustsenaariumit aastani 2030

Hoogtööriiki iseloomustab tsentraliseeritud ja projektipõhine juhtimine, prioriteetide kiire vaheldumine ning kampaania korras tegutsemine. Kodanike võimalused otsustusprotsessides osaleda ning teenuste maht ja kvaliteet on ebaühtlased ja ebastabiilsed. Mõned olulised teenused arenevad kiiresti ja hästi, teised võivad jääda nigelateks või saada kannatada ressursside pideva ümbermängimise tõttu.

Öövaht-riik soovib vähendada riigi funktsioone ning mitte liigselt sekkuda inimeste ja ettevõtete tegevusse. Riik kärbib oluliselt kulusid ja avaliku sektori töötajaid, määrab selge, kuid piiratud rolli oma tegevusele ning erastab teenuseid. Kodaniku jaoks tähendab see piiratud ligipääsu haridus- ja raviteenustele ning minimalistlikke, standardseid digivahendeid riigi teenuste kasutamiseks. Kodanik ei saa kuigivõrd osaleda avaliku sektori otsustusprotsessides, kuid tal on palju vabadust oma elu suunamiseks ilma riigi sekkumiseta.

Ettevõtlikku riiki iseloomustab riigi käitumine suurettevõtjana, investeerides suurprojektidesse, delegeerides teenuseid erakapitalile ning arendades avaliku ja erasektori koostööd. Vähemalt prioriteetsed teenused (näiteks haridus) arendatakse välja kvaliteetsete ja kõigile kättesaadavatena. Kuna aga kasvab nõudmine teenuste suuremaks individualiseerimiseks ning kodanikke otsustusprotsessidesse eriti ei kaasata, ei õnnestu kõiki teenuseid piisavalt hästi elanike nõudlusele vastavaks kohandada.

Hoolekandja riiki iseloomustab soov ühiskonda kasvatada ning rahuldada järjest kasvavat nõudlust suurema arvu ja paremate avaliku sektori teenuste järele. Riik suurendab kulusid ja avaliku sektori töötajate arvu, sekkub aktiivselt erinevatesse eluvaldkondadesse ning hoolitseb kodanike eest. Otsused on teadmispõhised ja kaalutletud, kodanikke nende langetamisse siiski eriti ei kaasata. Massiliselt reguleeritakse ja maksustatakse pahesid ning ennetavalt kasutatakse suurandmeid, et suunata kodanikke paremate otsuste suunas.

Võrgustunud riiki iseloomustab soov otsustamist maksimaalselt delegeerida ja hajutada, et sel moel tagada otsuste parim vastavus kodanike vajadustele. Seda võib võrrelda avatud lähtekoodiga tarkvara arendamisega. E-riigi teenused ja lahendused on mitmekesised, ametkondade ja kohalike omavalitsuste teenustele lisanduvad kodanike juhitavad innovatsiooniprojektid. Aktiivsel kodanikul on palju võimalusi lüüa kaasa nii otsustusprotsessides kui panustada avalike teenuste koosloomesse. Passiivse kodaniku jaoks tähendab see mitmekesiseid teenuseid, mille kvaliteet ja kättesaadavus võivad kõvasti varieeruda.

Allikas: Arenguseire Keskus

Kliki, et kommenteerida

Pead postituse lugemiseks olema sisse logitud Logi sisse

Kommenteeri!

Loe veel - Intervjuud

Üles