Kontakteeru meiega

INTERVJUU | Notarid: kedagi ei tohi ülemäära usaldada

Merle Saar-Johanson
Fotol Merle Saar-Johanson, Notarite Koda

Intervjuud

INTERVJUU | Notarid: kedagi ei tohi ülemäära usaldada

Mitte mingil juhul ei tohiks oma elamist pantida teise isiku poolt võetava laenu tagatiseks ja seda ei ole vaja ka enne oma surma kellelegi ära kinkida.

Ehkki kooli ajal unistatakse pigem lauljaks või lenduriks saamisest, mõtles Merle Saar-Johanson juba varakult notari ametist, läbis selleks pärast juuradiplomi saamist kõik vajalikud katse- ja praktikaajad ning juhib nüüd ligi sajast kolleegist koosnevat Notarite Koda.

Tulite just Kardioru Jääkeldrist presidendi korraldatud e-residentsuse teemaliselt kohtumiselt. Pole vist väga tavaline, et president teie ameti esindajat näha soovib? Mis roll notaritel siin olla saab?

Meie kokkupuude e-residentidega seondub ettevõtete osaluste võõrandamisega. Kui e-resident asutab siin ettevõtte ja soovib sellega tehinguid teha, käib see enamasti notari kaudu, sest väärtpaberikontot neil tavaliselt ei ole. E-resident tahaks mõistagi kõike distantsilt teha, sest asub ise füüsiliselt teises riigis. Esialgu peab ta oma osaluse võõrandamiseks siiski Eestisse kohale tulema või siis vormistama oma riigis notariaalse volikirja kellegi teise jaoks, kes saab siia tulla.

Isegi meid, kes me siin elame, paneb vahel imestama, et saame enamuse tähtsaid lepinguid, nagu näiteks laenulepingud pankadega, digiallkirjastada, aga notari juurde peame ikka ise kohale ilmuma. Miks nii?

Notari juurde peab tõepoolest tulema inimese elus kõige olulisemate tehingute puhul. Notar peab tuvastama isiku ja selle, kas tehingu objekt sellele inimesele ikka kuulub, kas ta tahab seda võõrandada ja saab aru, mida ta teeb või on teda kuidagi mõjutatud. See kehtib nii ettevõtete kui kinnisvara puhul.

Samas notarite juures saab asju ajada ka digitaalselt ja arendame neid võimalusi pidevalt. Eelmise aasta lõpus valmis arendus, mis võimaldab notaritel väljastada e-apostille ja välismaa ametnikel Eestis väljastatud apostille elektroonilise registri kaudu kontrollida. Märtsist hakkasid notarid tegema kandeid otse abieluvararegistrisse ning selle registri pidamine anti üle notarite kojale.

Käimas on suurem digitõestuse projekti arendus, mis valmib järgmise aasta lõpuks. Nii et edasiminekuid on. Väljatöötamisel on ka seaduseelnõu, mis võimaldab teatud tehinguid tõestada videosilla vahendusel.

Notarite ooteruumid on tõsiste nägudega inimesi täis ja tehinguks on raske aega kinni panna. On see sellest, et kinnisvarabuum tulekul?

Kui võrrelda 2005-2007 aastate buumiga, siis midagi sellist meie statistika küll ei näita. Näiteks 2006. aastal oli kinnisvaratehinguid tänasega võrreldes koguni 60 protsenti enam. Samas on Tallinnas, Tartus ja Pärnus rohkesti uusarendusi ning seetõttu ka varasemast rohkem mahukamaid tehinguid. Eelmise aasta esimest poolt tänavusega võrreldes näeme aga, et tehinguid on veel mõnevõrra vähem.

Palju teil notareid üldse on, kas nad tulevad majanduskasvu olukorras inimeste sellealaste vajaduste rahuldamisega toime?

Eestis on praegu kokku 91 notarit, neist 44 Tallinnas, sest siin on kõige rohkem tehinguid. Tartus tegutseb 10 notarit ja igas maakonnas on vähemalt üks notar. Saame hakkama.

Kuidas teist endast notar sai? Mis selleks üldse tegema peab, et notarina tööle hakata?

Töötasin ülikooli ajal kohtus ja siis sattusin koolivaheajal notaribüroosse. Just oli jõustunud asjaõigusseadus ja selle kohaldamine tundus mulle pööraselt huvitav. Kõik oli uudne ja põnev. Kuu või kaks töötasin Võru notari juures, siis sai minust notari kandidaat Tartus. Tehingud läksid järjest huvitavamaks.

Kuidas notariks saada? Kõigepealt peab olema magistrikraad õigusteaduses, siis tuleb teha eksam, et saada notari kandidaadiks ja läbida vastav teenistus. Praegused notari kandidaadid on kõik eelnevalt kandidaaditeenistuses olnud kümme aastat. Kõige lõpuks tuleb sooritada notari eksam ja oodata koha vabanemist, et sellele kandideerida. Niisiis, väga lihtne see pole.

Kas notaritel on kindel palk või peavad nad oma töötasu välja teenima? Millise ametiga saaks nende teenistust võrrelda?

Kindlat palka ei ole. Notar teenib tehingute ja toimingute pealt. Notaritasu seaduses on kirjas, kui palju mingi toimingu pealt raha võtta saab. Näiteks testamendi eest võib küsida 40 eurot ja volikirja tõestamise eest 30 eurot, kinnisvaratehingu puhul sõltub tasu objekti väärtusest. Näiteks sada tuhat eurot maksva korteri ostu eest tuleb notarile tasuda 320 eurot pluss käibemaks. Tavaliselt jagavad müüja ja ostja selle tasu pooleks. Teenitud raha eest tuleb notaril ülal pidada bürood, maksta töötajaile palgad ja kanda kõik muud kulud.

Kui võrrelda teiste juristiharidusega spetsialistidega, siis asuvad notarid oma teenistuse poolest kusagil keskel. Ka advokaatidega võrreldes teenivad notarid keskmiselt samapalju, aga näiteks tippadvokaatidega võrrelda ei saa. Notaritel omavahel väga suuri palgaerinevusi pole, sest kõik saavad küsida tasu samas mahus ühtemoodi ja vastavalt seaduses ettenähtule. Samas on suurtes linnades tehinguid rohkem ja need on ka kallimad ehk Tallinnas teenib kümne korteri müügiga kindlasti rohkem kui näiteks Võrus.

Mis tundega vaatate Pealtnägija või Kuuuurija saateid või loete lehest artikleid, kus notareid süüdistatakse kelleltki vanainimeselt maja või korteri väljapetmisele kaasaaitamises? Kui suur vastutus notaritel on ja mil määral nad üldse selliseid liishaaveli stiilis pettusi ära saavad hoida?

Eelmisel aastal tõestasid notarid üle Eesti 315 704 toimingutehingut. Meie keeli „hapuks läinud“ ja meediasse jõudnud tehinguid oli neist vaid tühine osa – kaks kuni kolm. Kuid ka seda on liiga palju. Statistiliselt ju tühine osa, kuid kannatajast üksikisiku seisukohast ääretult oluline. Isegi kui kõik viltu läinud tehingud ei jõua meediasse, siis Notarite Kotta need ikka lõpuks kaebustena jõuavad.

Loomulikult paneb mind ahastama, kui mõnest järjekordsest petta saamisest räägitakse. Siis mõtlen, kuidas see sai küll niimoodi minna ja kas oleks saanud midagi paremini teha. Analüüsime ja algatame distsiplinaarmenetluse ja kõik need juhtumid jõuavad välja justiitsministeeriumi, mis teostab meie üle järelevalvet. Viimasel ajal ilmnenud juhtumid on praegu alles menetluses ja veel ei saa öelda, kas notar eksis milleski.

Oskate tuua mõnd juhtumit, kus distsiplinaarkomisjon on notaril süü leidnud?

Meenub tehing, kus inimene andis laenu tagatiseks oma maa üle laenuandjale ehk kirjutas kinnistu kohe tema nimele. Tegelikult oleks mõistlik olnud seada sellele kinnistule vaid hüpoteek, nii et maa ise oleks omanikule alles jäänud. Juhul, kui laenu poleks ära makstud, oleks siis laenuandja saanud kohtutäituri kaudu selle müüki panna. Antud juhul tahtis laenuandja kohe omanikuks saada ja omand anti talle ka üle, misjärel müüdi see kohe edasi. Komisjon leidis, et notar oli süüdi selles, et ei seletanud inimesele, et tal oleks olnud võimalik kanda kinnistusraamatusse märge, et laenusaajal on võimalus kinnistu kunagi, kui ta võla tasub, tagasi saada. Kui selline märge oleks kirja pandud, poleks ka laenuandja saanud kinnistut edasi müüa.

Viimasel ajal on ilmnenud põhiliselt kaht liiki pettusi, milles on kuritarvitatud peamiselt vanu inimesi, kes ongi ühiskonnas kõige kaitsetum grupp. Enamasti on tegu üksildaste inimestega, kel pole lähedasi nõu andmas. Kui keegi Liis Haaveli sugune neile hea jutuga külje alla ujub, võib tekkida usalduslik suhe, mida üks pool ära kasutab. Viimases Kuuurija loos lubas ju ka üks inimene vanainimest kõiges aidata. Esimeses intervjuus saatejuhile tunnistas eakas naine ka ise, et tahtis kohe kogu maja selle naise nimele teha. Ta vormistas notari juures üldvolikirja, mis võimaldab teha teise eest kõiki tehinguid, kaasa arvatud kinnisvara müük ja pantimine.

Taolise üldvolikirja tegemine on üldse väga ohtlik asi ja tavaliselt notar hoiatab selle eest, et sellisel juhul võib oma varast ilma jääda. Tavaliselt vanainimene usaldab seda inimest, kellega ta notari juurde tuleb ja ta ei kahtle, et see kõik õigesti teeb. Enamasti kiidab ta, et „meil on nii hea suhe, tema küll mulle niimoodi ei tee”, aga elu näitab hiljem midagi muud. Kui inimene on veendunud, et tahab kogu asjaajamise teisele üle anda vaatamata notari hoiatustele, no siis pole ka meil võimalik seda talle keelata. Me ei saa kellelegi öelda, et ta on mingi tehingu tegemiseks liiga vana. Meil siin tegelevad aktiivselt kinnisvaraäriga ka mõned 90aastased.

On vist üsna inimlik, et kui juhtub õnnetus, nagu näiteks ka kõnealuses loos, et usaldusalune pandib kinnistu oma laenu katteks ja inimest ähvardab oht oma kodust ilma jääda, siis hakatakse otsima süüdlast ja notar on niiöelda varnast võtta?

Paraku jah. Kuidagi on ju vaja keerulisest olukorrast välja tulla ja alati on kergem, kui saab kedagi teist süüdistada. Tekib küsimus, et äkki notar ei teinud oma tööd korralikult, jättis midagi kahe silma vahele või ei selgitanud piisavalt. Otsitakse võimalust, kuidas tehing tühiseks kuulutada ja oma vara tagasi saada.

Olgu öeldud, et kõik notarid teavad, kuidas kelmid vanainimesi ära kasutavad ja oskavad neid riske ette näha. Keegi ei nõustu üldvolikirja tegema, enne kui inimest on kõigist sellega kaasnevatest ohtudest teavitatud. Uskuge mind, ükski notar ei soovi säärast negatiivset tähelepanu, kus temale näpuga näidatakse. Kahjuks ei pääse me ligi kliendi terviseandmetele, näeme vaid seda, kui isik on tunnistatud teovõimetuks ja talle on eestkostja määratud. Samas võib juhtuda, et inimene ei saa enam asjadest õigesti aru, aga keegi pole ka ajanud asju, et teda teovõimetuks tunnistada. Kui notaril tekib kahtlus, siis hakkab ta tavaliselt erinevate asjade kohta küsimusi esitama ja vestluse käigus saab kogenud notar aru, kas inimene orienteerub ajas ja ruumis. Näiteks võib küsida, kes ja kus ta on, kes on tema sugulased ja kuidas ta tunneb seda inimest, kes temaga kaasas on. Meie käsutuses on veel ka psühholoogiline test, mis äärmisel vajadusel abiks võetakse. Kahjuks juhtub sageli, et notarite juurde tuuakse volikirja, testamenti või kinnisvara kinget tegema inimene, kes ei saa üldse aru, mida on tegema tulnud ning ilmselgelt vajaks tehingute tegemiseks eestkostjat. Näiteks viimase kuu aja jooksul on meil teada juhtumeid, kus on proovitud vanainimest ära kasutada, olnud ligi kümme.

Kas siin ei varitse oht, et notar hirmutab oma ülekuulamisega inimese, kes esimest korda säärasesse ametiasutusse satub, sootuks ära ja ta ei tea enam, mida vastata?

Eks see on jällegi tunde küsimus ja õige notar oskab kindlasti pingeid maandada. Kedagi ei tohi küsimustega nurka suruda.

Äkki annate eakatele inimestele mõningad soovitused, mis aitaks neil täbaraid olukordi vältida?

Esiteks ei tohi kedagi ülemäära usaldada. Isegi oma laps võib raskesse olukorda sattudes sind ära kasutada, vahel isegi tahtmatult. Ikka ju mõeldakse laenu võttes, et küll jõuan selle tagasi maksta ja ei mõelda võimalikule ebaõnnestumisele. Kui nüüd juhtub, et inimene kaotab töö või haigestub ja ei suuda laenu tagasi maksta, lähebki pandiks antud vanemate kinnisvara müüki. Mitte mingil juhul ei tohiks oma elamist pantida teise isiku poolt võetava laenu tagatiseks ja seda ei ole vaja ka enne oma surma kellelegi ära kinkida. Pole ju välistatud, et kunagi on vaja selle müügist saadud raha eest hooldekodu arveid tasuda.

Inimesed vahel laenavad sõpradelt ja tuttavatelt ja kirjutavad ise lepingu, millele pooled siis alla kirjutavad. Kas sellest piisab?

Sellise lepingu võib ju sõlmida, aga see näitab ainult, et on võetud kohustus laen kunagi tagasi maksta. Kui aga mingit tagatist vormistatud ei ole, siis ei saa ka olla kindel, et oma rahast ilma ei jää. Pole vahet, kas kokkulepe on tehtud suuliselt või kirjalikult, kodus või notari juures, kui kokkulepitud tähtajaks võlgnik laenu tagasi ei maksa, tuleb igal juhul kohtusse minna.

Kliki, et kommenteerida

Pead postituse lugemiseks olema sisse logitud Logi sisse

Kommenteeri!

Loe veel - Intervjuud

Üles