Kontakteeru meiega

INTERVJUU | Toomas Tamsar: Tööandjad soovivad neljaks aastaks maksurahu

Foto: Tairo Lutter/EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Intervjuud

INTERVJUU | Toomas Tamsar: Tööandjad soovivad neljaks aastaks maksurahu

Tööandjate Keskliidu juhi Toomas Tamsari sõnul tahab nende seekordne manifest öelda poliitikutele, mis on Eesti inimeste heaolu jätkusuutliku kasvu jaoks see kõige olulisem.

„Heaolu kasv saab tugineda ainult tugevale majandusele – ühtegi teist viisi pole. Kui majandusel ei lähe hästi, ei saa suurendada ka kulutusi kultuurile, haridusele, sotsiaalhoolekandele ega tervishoiule. Me ei tea, kuidas edendada Eestis parimal viisil kõiki eluvaldkondi, aga me usume, et teame, kuidas käivad asjad majanduses. Nende valimiste kõige olulisem küsimus on, kas valime arengu või saavutatu hoidmise,” seisab manifestis.

Olete taolisi manifeste ennegi välja andnud. Mis on seekord teisiti ehk mis on see kõige olulisem sõnum?

Küllap on selles sarnast rohkem kui erinevat võrreldes eelmiste manifestidega. Ega need asjad, mis on majanduse hea käekäigu jaoks olulised, nii kiiresti ei muutu. Mingid prioriteedid tulevad kindlasti juurde ja millelegi pöörame vähem tähelepanu. Mõned asjad siiski on, millele nüüd rohkem rõhume. Sõnastasime ära mõningad põhimõtted, millest majanduskeskkonna kujundamisel tuleks lähtuda. Tahame, et riik ei ahistaks nii palju ettevõtteid ja sekkuks majandusse nii vähe kui võimalik ning et majanduspoliitika oleks järjepidev, selge ja usaldusväärne. Meie liikmetele hakkas tunduma, et oleme neid põhimõtteid kaotamas, eriti mis puutub maksudesse. Teatud otsuste langetamisel unustab valitsus justkui ära, mis see suurem pilt on ja ruttab lahendama mingit üldse mitte olulist väikest probleemi. Nüüd sai see meie kreedo selles dokumendis väga selgelt ära sõnastatud.

Möödalaskmistest peate silmas seda, mis juhtus aktsiiside või tulumaksuga näiteks? Või hoopis nõndanimetatud sunddividendide eelnõud?

Oleme korduvalt deklareerinud, et maksusüsteem peab olema proportsionaalne ja lihtne, aga see unustati ära erakonna poolt, kes ise on neid reegleid kunagi luua proovinud. Pean siin Isamaad silmas. Praegune tulumaksusüsteem on ju nagu mingi monstrum. Mitte et see viiesaja eurone maksuvabastus vale oleks, aga sellega kaasneb ülikeeruline ja segane mudel, millest keegi õieti aru ei saa.

Meil on kombeks, et maksu ei tõsteta neli aastat ja siis pannakse korraga kohe neli korda otsa. Toimub mõttetu rabistamine. Sealjuures ei mõelda, mida see teeb neile ettevõtetele, kes selles äris sees on. Kui ka üldine maksukoormus alati ei tõuse, siis lööb see siiski valusalt mingi kindla valdkonna ettevõtteid. See kehtib mitte ainult maksude, vaid igasuguste uute regulatsioonide ja piirangute kehtestamise kohta majanduses. Suvist vaikelu ära kasutades üritati ju sotside kaudu kogu meie äriseadustikku pea peale pöörata ja seda ilma igasuguse eelneva aruteluta. Tegelikult on meie äriseadustik päris hästi toiminud, aga on tekkinud väike huvigrupp, kes üht erakonda ära kasutades on püüdnud vaid endale kasulikku seadust teha. Valitsuses võinuks olla keegi, kes oleks öelnud, et see võib olla küll tore mõte, aga seda ei saa teha, sest see rikuks kogu suure pildi ära.

Mida mõtlesite oma manifestis, kui vastandasite arengut saavutatu hoidmisega?

Juba pikemat aega pole näha, et riik investeeringute ja uute arengute nimel eriti vaeva näeks. Võtame või kogu selle mürgli, mis metsanduse ümber käib. Ma ei taha rääkida tselluloositehasest, aga meil oleks vaja tootmist, kus võimalik luua suurel hulgal töökohti ja rakendada uut tehnoloogiat. Kui me kõik ära keelame, siis ei julgetagi enam midagi toetada. Vähemalt uuringutest ei tohiks nii kergekäeliselt loobuda, kartuses et äkki mõne valija hääl kaotsi läheb. Nii anname ju signaali investoritele, et ärge siia tulge, meil siin on teietagi hea. Millega me siis peame ülal ühiskonda, kus ressursse jääb järjest vähemaks, aga abivajajate hulk kasvab?

Või võtame suhtumise loodusvaradesse. Meie arvates peaks neid väga põhjalikult uurima ning kõrgtehnoloogiat abiks võttes säästlikult kasutama. Me ei saa Eestit konserveerida, keelates siin midagi suurt ette võtta.

Sellega haakub ka teie mõte riigi avamisest uutele ideedele ja inimestele, millest on küll palju räägitud, kuid mis siiski visalt edeneb.

Maailmas nähakse kurja vaeva sellega, et oma riiki ajusid meelitada. Meie siin Eestis ei tee selleks ikka veel suurt midagi. Veelgi enam – peletame neid spetsialiste, kes tahaks tulla, eemale. See on koht, kus poliitikud kardavad vananevat konservatiivset eestlast. Kui rääkida noortega, siis nende jaoks on maailm valla ja neil läheb Eestis igavaks, kui siia teistsuguseid inimesi ei tule. Nad on ju näinud, mis mujal toimub.

Paljud küsiks vastu, kas meie oma inimesed on kõik juba rakenduse leidnud, et mujalt tööjõudu tooma hakkame.

Meie oma tööjõud on praegu statistilises mõttes väga hästi ära kasutatud ja kõik, kes on tahtnud, on justkui tööle saanud. Meil on praegu tööhõive 80 protsenti Euroopa 72 vastu ja tööpuudus on 4,5 protsenti. Aga ma näen siin ka riskikohti ja on inimesi, kes siiski ei tööta. Esiteks ei pruugi töökoht ja tööta inimene asuda geograafiliselt ühes piirkonnas või ei lähe nõutavad oskused tööotsija omadega kokku. On erinevaid põhjusi, miks kõik inimesed tööd ei leia ja sellegagi tuleb tegeleda.

Suurema ohuna näen seda, et meil on 30 protsenti inimesi, kel pole mingit erialast haridust. Nende konkurentsivõime tuleviku tööturul on väga piiratud ja see võib hakata probleeme tekitama. Praegu on näiteks kokkadest suur puudus, aga see eriala nõuab kindlasti varasemat koolitust. Ega see olukord, kus konkurentsi tööturul üldse ei ole, ka hea ole. Kui iga soovija saab tööle ja ei pea kohal püsimiseks pingutama, siis ei ole ka arengut. Samas ei saa sundida kedagi arenema, kui ta ise seda ei taha.

Teete juttu ka haridus- ja palgalõhest, mis omavahel küllap tihedalt seotud.

Räägime sellest, kuidas venekeelseid inimesi paremini tööturul integreerida. Toetame mõtet, et eesti ja vene noored ei tohiks eri koolides õppida. See pole tähtis üksnes kultuurikontekstis, vaid sellel on ka oluline majanduslik mõõde. Vene noortel, kes eesti keelt ei oska, on võimalused tööjõuturul oluliselt halvemad. Ja nii võib juhtuda, et meil jääb kasutamata väga suur osa kvaliteetsest tööjõust.

Avaliku sektori töötajaskonda tahate vähendada 3000 inimese võrra aastas. See on päris suur arv. Kes need olla võiks?

Me ei ütle seda kellelegi ette. Kui ütleksime, siis hakkaks üks vaidlemine, miks ühest või teisest kohast ei saa ära võtta. Valitsus peab ise kaaluma, kuhu on inimesi juurde vaja ja kust saab ära võtta. Tegelikult saab igas organisatsioonis alati 10 protsenti töötajaid vähendada, enamikus rohkem. Vahel on vaja selleks lihtsalt pisut töökorraldust muuta. Näiteks on võimalik säästa päris palju inimeste aega koosolekutel istumise arvelt. See on meeletu aeg, mida raisatakse koosolekutel, kus mingeid olulisi otsuseid ei tehta. Edasi tuleb liikuda sinna suunas, et vaadata, millised avalikud teenused ja regulatsioonid üldse vajalikud on ja mille ärajätmisest ei muutu midagi. Seni on neid pigem juurde toodetud. Vestlesin hiljaaegu riigiametite juhtidega, kellest enamik leidis, et on võimalik mõningaid funktsioone ära jätta, kuid see eeldab poliitilist tahet. Palju on ka protsesse, mille puhul ei pea inimene enam kätt külge panema, kus saab infotehnoloogia appi tulla.

Milliseid maksumuudatusi on vaja, selleks et väärtuslikku välistööjõudu siia tuua saaks?

Kõigepealt võiks kokku leppida, et teeme maksurahu ja neli aastat maksusüsteemi ei torgi. Võiks anda pisut kohanemisaega maksumaksjatele ja taastada natukenegi maksukeskkonna usaldusväärsust, mis vahepeal kaduma lasti minna. Surve ümbrikupalkade kasutamisele on selgelt olemas.

Praegu takistab meil kõrgepalgalisi spetsialiste palkamast liiga kõrge sotsiaalmaks ja sellele tuleks kindlasti lagi seada. Seda enam, et sellest ei saa väga paljud inimesed mingit osa. Teisalt sellele teisele otsale, kes praegu tööturult eemal, aga kes saaks töötada väiksema koormusega, võiks seda võimaldada, vähendades nende palgalt makstavat sotsiaalmaksu. Tähtis on võimalikult palju inimesi kodust välja tööle saada.

Olete oma manifestis maininud ka võimalikuks majanduslanguseks valmistumist. Kas siis hakkab langema juba?

Hetkel veel seda ette ei näe, aga me ju teame hästi, et majandus käitub tsükliliselt. Viimasest kriisist on kümme aastat möödas ja ega see uus ka tulemata ei jää. Ütlesime selle välja selleks, et ka riigi raha kasutamisel tuleks sellega arvestada. Headel aegadel, nagu praegu on, tuleb reserve koguda. Suuri infrastruktuuri objekte näiteks tuleks ehitada siis, kui majandus on niiöelda jahedas olekus, sest siis on hinnad madalamad. Riik ei tohiks oma tellimustega kuumust peale keerata. Kuna ka välistööjõudu sisse ei lubata, siis on surve tööjõukatlas väga kõrgeks tõusnud. Seda saaks riik juhtida, tellides töid siis, kui majanduses parasjagu keerulisem aeg ja avada tööjõuturg soovijaile.

Mil määral loodate, et poliitikud teie manifesti läbi loevad ja sealt ka mõnda kõrva taha panevad?

Oleme erakondadega neil teemadel arutlenud ja valmis jätkama. Eks kõik erakonnad tahavad oma programmidesse ka midagi majanduse parendamiseks sisse panna. Nõnda loodame, et suure osa leiab ühel või teisel viisil kajastamist.

Loe veel - Intervjuud

Üles