Kontakteeru meiega

INTERVJUU | Projekteerimisbüroo Roadplan tõstab kvaliteedilatti

Keila projekt. Pilt: Roadplan
Keila projekt. Pilt: Roadplan.

Intervjuud

INTERVJUU | Projekteerimisbüroo Roadplan tõstab kvaliteedilatti

Viie aastaga 600 kilomeetrit erinevaid teelõike projekteerinud Roadplan üllatab oma edulooga nii iseennast kui ka ümberolijaid, pajatab ettevõtte juhatuse liige ja projekteerija Priidu Kooskora.

Kas tee oma ala tippude sekka oli sujuv või täis käänakuid? 

Ütleme nii, et algus oli nagu algus ikka – natuke teadmatust ja ebakindlust. Käis katsetamine.

Alguses läks asi käima muidugi “täisgaasiga”, tegelesime ettevõttega ööd ja päevad. Kuna meil olid head kontaktid, saime koheselt pisikeste tööotsadega pihta hakata. Sellist start-up’ile iseloomulikku olukorda polnud, kus ühel hetkel on kõik suures miinuses ning järgmisel hetkel raha nii palju, et ei oska sellega isegi midagi peale hakata. Seega saime asja üsna sujuvalt käima.

Algselt kolmest kvaliteeti taga ajavast mehest koosnev meeskond on tänaseks kolmekordistunud ning edaspidi on plaanis aina kasvada ning rihtida üha keerulisemate väljakutsete suunas.

Kui ettevõtlusest suuremat aimu polnud, siis kuidas finantsilise poolega toime tulite?

Selles osas aitas meid eriti palju Tartu ärinõuandla. Kirjutasime äriplaani, finantsprognoosi ja rahavooge… kõik oli nii detailne.

Tollal mõtlesime küll, et need tabelid ja prognoosid on täielik umbluu ning et äriplaan on meil enesel ju peas olemas, milleks meile seda vaja on? Ent nüüd näeme, kui palju see tegelikult meile andis – pani lõpuks ärinõuandla inimesed uskuma, et oleme läbilöömiseks võimelised ning seeläbi ka meid ennast.

Mis põhjusel Roadplan üldse tekkis?

Ütleks nii, et meile ei meeldinud eriti suhtumine, mis olemasolevatel ettevõtjatel kvaliteedi osas oli. Me kõik – Riho Milva, Indrek Oden ja mina – omasime kogemust teedeehituses ja projekteerimises ning nägime, et organisatsioonikultuur on selles valdkonnast paigast ära.

Kõige häirivamaks pidasime ettevõtete suhtumist inseneridesse, kes peaks olema justkui selliste firmade põhiväärtuseks. Inseneritöö väärtustamine oli just see punkt, mida tahtsime tollases töökohas rõhutada. Kuna see ei õnnestunud, otsustasimegi luua oma ettevõtte. Meie endi nõudmised töö suhtes olid kõrgemad kui tollasel tööandjal.

Kas sellest tulenevalt tuli ka ette konflikte eelmistes töökohtades? 

Mingil määral ikka. See ajas lihtsalt närvi. Võin ju oma väärtuseid korrutada ja teha, mida iganes, aga juhtide poolt oli lõppsõna ikkagi selline, et töö tuleb valmis teha ja ära lõpetada. Kui eeldused pole nende väärtuste elluviimiseks täidetud, siis ma ei saa ju oma tööd korralikult teha.

Kuidas ettevõtte esimene viisaastak möödunud on?

Tollases äriplaanis panimegi viie aasta plaani paika – kahe kuu pärast saab meil see aeg täis. Igasuguses numbrilises plaanis on äriplaan meil lausa mitmekordselt täidetud – keegi meist ei osanud sellist asjade käiku ette kujutada.

Töötajaid on rohkem, kui oskasime oodata, tol ajal äriplaani kritseldatud ekspordileping tundus ebareaalne, ent praegu on meil üks sõlmitud Rail Balticuga… Ei osanud arvata, et kujuneme lõpuks selleks n-ö “päris” ettevõtteks, isetoimivaks organisatsiooniks. Hetkeseisuga on “päris” ettevõte juba peaaegu reaalsus.

Mis teid “päris” ettevõtte staatusest hetkel lahutab?

Ettevõte on liiga sõltuv asutajatest ja omanikest. Tegelikult on ülimalt keeruline vastutust ära anda – see on ju ometigi enda tehtud ettevõte, oleme seda kasvatanud ja nunnutanud algusest peale. Vastutus on küll koorem, aga kohutavalt raske on seda kellegi teise õlgadele veeretada.

Tegime sel aastal järgmise viisaastaku plaanid ning ütlekski nii, et selle perioodi üheks eesmärgiks on ettevõttest kasvatada isetoimiv firma, kus meie rollid teisenevad.

Rääkige lähemalt koostööst Rail Balticuga.

Rail Balticuga tegelev ettevõtte tegi raamlepingud eksperditeenuste tellimiseks – meie saime lepingu teede valdkonnas. Seal on umbkaudu 30 erinevat eriala, millele raamlepinguid hangiti – keskkonnamõjud, sillad, rajatised, tunnelid, teed, raudtee ja nii edasi… Osutusime oma valdkonnas valituks ühe Saksamaa ettevõttega, kus on 4500 töötajat.

Seega on tegemist komplimendiga teie ettevõtte töö kvaliteedile? 

Võib ka nii öelda. Seal on tõepoolest koos maailma tipud.

Rail Baltic on üks mitmest suurprojektist, mis on plaanis lähiaastail korda saata. Mis te arvate aga Vesterbacka suurejoonelisest Tallinna-Helsingi merealusest tunnelist?

Idee on väga lahe. Eriti huvitav on näha kontrasti erasektori ja avaliku sektori vahel. Kui näiteks meie suurim klient Maanteeamet on väga kitsi detailide jagamisel, siis Vesterbacka vastandub sellele, korraldades pressikonverentse ning hoides avalikkust projektiga kursis. Täiesti vabalt võiks see olla õppetund riigile. Okei, kõiki projekte ei saa üks-ühele niiviisi ajada, end suures plaanis tuleks riigil Vesterbacka avatusest eeskuju võtta.

Muus osas on see ajakava kergelt öeldes ulmeline. Ma ei usu tähtaega. Aga jällegi, nagu ta ise ka ütles: sa pead ütlema mingid reaalsed tähtajad välja, muidu keegi ei usu sind. Investorid ei anna muidu raha kätte. Kiidan plaani, aga kas see nüüd reaalselt selliseks ajaks välja tuleb.. eks näis.

Rahastuse ja ärilise poole pealt olen samuti skeptiline. Prantsuse-Inglismaa analoogne tunnel on mitu korda pankrotis olnud, seda on tulnud üles utsitada. Mõtle, kui palju seal inimesi elab. Kui paned sama asja, aga veel kallima Eesti ja Soome vahele, kus palju vähem inimesi, siis tekivad küll mõned küsimused…

Üldiselt on väga äge, aga inseneri seisukohast on see tähtaeg veidike ebareaalne. Projekteerimise faas võtab ka ilmselt kauem, kui Vesterbacka ja tema meeskond on planeerinud. Sama huvitav lugu on Saaremaa sillaga. Seis on identne – kõik on väga tore, aga kolme-nelja aasta sisse mahutatud tähtaeg on ulmeline. Elu on näidanud, et ka väiksemate projektide puhul võtavad need protsessid nii kaua aega, neid ei saa tagant sundida.  Aga jällegi – väga tore plaan, kui läheb töösse, siis on vägev. Kas see ära tasub, on ärimeeste endi mure.

Millised on Roadplani enda suurimad projektid?

Roadplan teeb üldiselt maanteeobjekte. Suuremateks projektideks saab lugeda Kernu ümbersõidusõlme, mida hakatakse ehitama kevadel. Üks suuremaid lepinguid oli meil Kaitseministeeriumiga, kus projekteerisime Tapa sõjaväelinnaku ühendusteed. Seda ehitatakse praegu. Suurem projekt oli ka Keila äärest minev Paldiski maantee lõik.

Keila projekt. Pilt: Roadplan.

Eeesmärgiks on aga otsida uusi asju, et saada oma inseneridele huvitavamat tööd. Eestis on ju piiratud kogus teid ning piiratud kogus liikulssõlmi. Väheke intrigeerivamat tööd leiab mujalt rohkem. Põhifookusena sihime Norrat, Rootsit ja Madalmaid. Rootsis olime ühel messil oma boksiga väljas, kontakte oleme sõlminud palju.

Roadplan Rootsis messil. Pilt: Roadplan.

Kas Skandinaavias vaadatakse Eestit kui Ida-Euroopa riiki?

Väga ei vaadata, Eestisse suhtutakse täitsa normalselt. Mina pole nüüd nii palju isiklikult neid läbirääkimisi pidanud, kuid olen aru saanud, et meilt ei oodata Ida-Euroopa stiilis pakkumist, kus on märksõnadeks “mass” ja “odav tööjõud”.

Samas on siiski silmaga näha, et Skandinaavia riigid on märkimisväärselt kõrgema elatustasemega. Nad on oma arengus igapidiselt eespool – teemad, mis meil on läbiealamata ja -arutamata, on neil juba ammu üle käidud, kõik toimib juba by default. See teeb kohalikule turule sisenemise raskemaks, ent mitte võimatuks. On palju positiivseid näiteid ettevõtetest, kes on oma tööga hästi hakkama saanud ning keda hinnatakse. Tasub proovida.

Sina kui teedeprojekteerija – oskad sa välja tuua problemaatilisi kohti teedeehituses Eestis, kus tuleks käsi tugevalt külge lüüa?

Koheselt tulevad mulle pähe kaks asja.

Üks on see, mida tahaks ise teha: Tartu Riia ring – kogu see Lõunakeskuse lõik. Sealne liiklus on sama tihe kui Tallinna-alustel teedel. Kogu see kompott hästi toimima saada oleks äge väljakutse. Kuulda on, et Maanteeametil on plaan see lähiajal korda teha.

Teine on Tallinna ringtee ja Narva maantee ristmik – see on põhimõtteliselt selline koht, kus kaks kõige suurema tähtsusega teed riigis saavad kokku. Praegu on see selline õudus, et paha hakkab!

Kõige nõmedam on see, et seda on projekteeritud juba võib-olla 15 aastat, välja on pakutud igasuguseid eritasandiliste teede variante ning siis tuleb Olerex, kes ütleb, et maksab natuke raha ning edaspidi tuleb tema pilli järgi tantsida. Olerex keeras kõik täielikult pea peale, kuna pani lihtsalt ühte kohta oma tankla püsti. Eriti kehv on  see, et Maanteeamet ei suuda ise ohje kätte haarata. Projekteerimine käib siiani, ma ei teagi, kas ja kuhu nad jõudnud on… Olukord karjub normaalse lahenduse järele.

Kliki, et kommenteerida

Pead postituse lugemiseks olema sisse logitud Logi sisse

Kommenteeri!

Loe veel - Intervjuud

Üles