Kontakteeru meiega

Kaugtöö on hea, aga igaühele ei sobi

Fotol Kristina Traks; Foto autor Krõõt Tarkmeel

Uudised

Kaugtöö on hea, aga igaühele ei sobi

Kaugtööl ehk töötamisel väljaspool tööandja ruume on palju eeliseid, kuid see eeldab tugevat kohusetunnet ja enesedistsipliini ning kaugeltki igaühele ei sobi.

Rahandusministeerium ning Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit (ROTAL) sõlmisid hiljuti kaugtööd soosiva kokkuleppe, lootes sel moel suurendada oma tööjõuvalikut. Sarnase kokkuleppe on sõlminud ka tööandjad ja ametiühingud.

„Avalik teenistus peab arenema sarnaselt erasektorile ning olema töötingimustes paindlikum. Kaugtöö võimaldamine on üks samm parema töökeskkonna tekitamisel. Kaugtööd saab teha nii kodus kui ka pea igasse maakonda loodavas riigimajas, mida saavad vajadusel kasutada kõigi riigiasutuste töötajad,“ kommenteeris toonane riigihalduse minister Jaak Aab. Usutakse, et see annab võimaluse kandideerida avalikku teenistusse ka maapiirkondades elavatel inimestel.

Kaugtöö võimaldamine sõltub konkreetse ametikoha ülesannetest ja eeldab töötaja ning tööandja vahelist usaldust. Kaugtöötajat tuleb kohelda võrdselt asutuse teiste töötajatega, võimaldades tal osaleda koolitustel ning tagades tööks vajalikud töövahendid. Kaugtöö on töö tegemise vorm, kus infotehnoloogiliste vahendite abil täidetakse tööülesandeid regulaarselt väljaspool tööandja poolt määratud töötegemise kohta.

Tööinspektsiooni personali peaspetsialist Kaia Taali sõnul nimetatakse töötajaid, kes ei veeda kogu oma tööaega organisatsiooni tööruumides ning kasutavad professionaalsel eesmärgil harjumuspäraselt arvutit, internetti ja meili, nimetatakse ka e-nomaadideks. Juba 2010. aasta Euroopa Töötingimuste Uuringu kohaselt oli veerand Euroopa töötajatest e-nomaadid. Nende osakaal erineb riigiti märkimisväärselt, alates viiest protsendist Albaanias, Bulgaarias, Rumeenias ja Türgis kuni üle 40 protsendi Hollandis, Taanis ja Rootsis ning 45 protsendini Soomes (Eurofound 2012).

Kaugtööd käsitlevad uuringud on kaugtöö kasutamise juures välja toonud nii positiivseid kui negatiivseid aspekte. Ühest küljest on leitud, et kaugtöö tegemisel on positiivne mõju tööga rahulolule, juhi poolt hinnatud töö tulemuslikkusele ning töö- ja pereelu ühildamisele. Samuti tajuvad töötajad kaugtööd tehes vähem stressi ja mõtlevad vähem töölt lahkumisele. Teisest küljest on kaugtööd seostatud ka negatiivsete mõjudega, eriti kui töötaja teeb kaugtööd suurema osa tööajast. On leitud, et töötajad, kes teevad kaugtööd sagedamini, tunnevad end rohkem töökohast eraldatuna ja neil esineb raskusi töö ja kodu keskkonna eristamisel.

Eestis tehtud tööelu-uuringus küsiti töötajatelt, kas nad on viimase nelja nädala jooksul töötanud osaliselt või kogu tööaja jooksul väljaspool ettevõtte või asutuse tavapäraseid tööruume kodus, raamatukogus, kaugtööbüroos või mujal, kusjuures arvesse ei läinud tööga seotud käigud. Tulemustest selgub, et Eestis oli 2015. aastal kaugtööd teinud 20 protsenti töötajatest.

Kaugtööd teevad oluliselt rohkem mehed ja vanuseliselt 25-49 aasta vanused töötajad. Ametialalt on kaugtöö tegemine enim levinud juhtide ja tippspetsialistide seas, teistes ametigruppides on kaugtöö tegijate osakaal kuni viis korda madalam. Soov kaugtööd teha on viimastel aastatel töötajate seas aga tõusnud. Võrreldes 2009. aastaga on tõusnud nende töötajate osa, kes ei tee kaugtööd, kuid sooviksid seda teha. Samas ei ole sellise töövormi võimaldamine töötajate soovidele järele jõudnud.

Ametiühingud toetavad
Ka Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Ametiühingute Keskliit on allkirjastanud kaugtöö raamleppe, millega leppisid kokku kaugtöö tegemise soovituslikud põhimõtted. Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe Peep Petersoni sõnul tõstab kaugtöö tegemine töötajate motivatsiooni ning paindlikkust töö tegemisel, ent kaugtöö tegemisel varitsevad töötajaid ka mõned ohud. “Kaugtöö tegemine võimaldab paremini ühildada töö- ja pereelu ning hoida kokku aega ja raha reisikuludelt. Samas on kaugtöö tegemisel teatud nähtamatud ohud. Näiteks, milline on kodukontori ergonoomia ja kas inimesel on seal ohutu töötada? Neid murekohti on veel,” kommenteerib ametiühingujuht.

Ta lisab, et on kaugtööd ise au sees pidanud ja soovitanud kõigile, kellele see sobib: „Kirurge ja postiljone teema ei kõneta, aga arvutiga töötajaile igas sektoris saab laiendada küll. Kaugtöö halva korraldusega oleme isegi endale vahel näppu lõiganud, mistõttu soovitame asi enne korralikult läbi mõelda.”

Peterson toob kaugtöö puhul välja 5 olulist punkti:

  1.  Kaugtöö vabatahtlikkus. Inimene peab saama ise otsustada, kas tahab kaugtööd teha või tuleb kontorisse.
  2. Tehniline valmisolek – ligipääsetavus andmetele, sobiva tehnoloogia olemasolu ja muud teemad, mis võivad kaugtöö produktiivsust vähendada.
  3. Juhtimine – kaugtöötaja on sageli mingist infovoost väljas, mistõttu tuleb hästi läbi mõelda kaugtöö proportsioon (teatud hulk päevi kontoris, sh olulisematel ühistel koosolekutel osalemine näiteks) ja kokkulepped, millist sooritust kaugel töötades inimestelt oodatakse.
  4. Motivatsiooni ja keskendumise hoidmine võib olla probleem, mida tasub käsitleda enne kaugtööle minekut, et ei jääks osapooltele mõru maiku.
  5. Ohutus ja tervishoid. Ühelt poolt jääb seaduse järgi tööandja vastutama ka juhul, kui tal puudub igasugune ligipääs töötaja asukohale. Soovitame siin taas eelneva kaugtöökokkuleppega võtta kinnitus, et kodukontor või muu töö tegemise koht vastab tervisliku töötamise tingimustele. Töötajal endal tuleb jälgida, et ta päris selili oma tööd ei tee, mis ju ei saa pikema praktika puhul tervisele kasuks tulla.

Kommentaar
Kristina Traks, kaheksa aastat kaugtööd teinud ajakirjanik:
Alustasin kodus kirjatöö tegemist kaheksa aasta eest, kui lastega koju jäin. Selleks ajaks oli tehnoloogia juba nii hästi arenenud, et sai ka kaugel Lõuna-Eestis üle riigi internetis suhelda ja ükskõik kellele tööd teha.

Praegu teen tööd erinevatele ajakirjandusväljaannetele. See näeb välja nii, et lepin tavaliselt mitu kohtumist kokku ja käin korra nädalas Tallinnas – hommikul lähen ja õhtul tulen. Ja ega inimesed ei ole ainult Tallinnas. Kui varem sõitsin Tallinnast kuhugi Lääne- või Ida-Virumaale, siis nüüd alustan oma retke Tartumaalt, kus elan. Väga vahet ei ole.

On suhteliselt nõder sõita mitmekümne kilomeetri kauguselt kohale, et istuda kusagil kontoris arvuti taga, sest seda saab ju ka kodus teha. Samas on mul selle ajaga selgeks saanud, et kaugtöö ei sobi igale inimesele. Selleks peab olema raudne enesedistsipliin ehk võime töötada iseseisvalt, ilma et keegi kontrolliks, kas ja kuidas sa töötad. Kui seda ei ole, ei aita ka soodustingimuste loomine. Kui nüüd riigiasutustes tahetakse kaugtööd soodustama hakata, peab iga üksuse juht vaatama, kes tal üldse võimelised sel viisil töötama on ja kes peavad edasi iga päev ta silma all olema.

Eeliseid on kaugtööl muidugi palju rohkem kui puudusi. Olulisim neist on ajasääst, kuid säästa saab ka transpordi, riiete ja muude kulude arvelt. Pole ka vaja igal õhtul mõelda, mis homme selga panen. Tööandja säästab omakorda kontorikuludelt. Põhiline on see, et oma isiklikku aega saab paremini planeerida. Samas on see ka üks neid olulisi oskusi, mis kaugtöötajal kindlasti olema peab. Kodus on ju kogu aeg midagi teha vaja ja kiusatus töölaua tagant üles tõusta seetõttu suur. Tuleb näiteks mõte, et niidan vahepeal muru ära või riputan pesu välja, aga siis tuleb endale öelda, et ei, enne teen töö ära. Mul on küll nii, et kui on tööpäev, siis muru kasvab senikaua, kuni oma loo valmis saan.

Töö- ja puhkeaeg peavad olema tasakaalus, aga mul on see viimasel ajal hakanud käest ära minema. Üldjuhul ma tööpäevadel ei puhka, aga vahel on puhkepäeval vaja siiski midagi ära teha küll. Samas saan hädavajadusel ka mõne päeva keset nädalat kodusteks asjadeks vabaks teha. Põhiline ongi, et pead oskama ennast ise organiseeerida nii, et kumbki pool ei kannataks. Tegelikult pead üldse ise paljude asjadega, näiteks arvuti ja tehniliste probleemidega hakkama saama, sest tugisüsteemi kusagilt võtta pole. Kui nüüd riigitöötajad ka koju tööle lastakse, siis tuleks see asi kuidagi ära lahendada. Mina pidin näiteks Tartumaale kolides ajama endale püsti igasugused seadmed, selleks, et saada mobiililevi ja internetti. Oleme küll e-riik, aga iga kännu otsas ikka tööd teha ei saa.

Muidugi peavad koduks töötamiseks ka tingimused olema. Kui sul ikka korralikku arvutit, piisavalt kiiret internetiühendust, mugavat töölauda ja -tooli ning vaikust ei ole, siis ei tule ka töö tegemisest head nahka. Diivani peal oma sülearvutiga kössitades ei pea tervis kuigi kaua vastu.

Mul on küll vahepeal tekkinud mõtteid, et tahaks kusagil ametis käia, aga kui mõtlen, et peaksin selleks iga päev kusagile minema ja kaheksa tundi mingites ruumides passima, siis tekitab see minus stressi. Töökaaslastest ma erilist puudust ei tunne. Usun, et see on pigem noortele probleemiks, et ei saa kogu aega suhelda. Minu meelest hoiab selle arvel hoopis aega kokku. See on lihtsalt kohutav, milline ajaraiskamine kontorites toimub, sest kogu aeg keegi katkestab su töö, toimub üks pidev pläägutamine. Kaugtöö on märkas tõhusam – töötan nii märksa rohkem ja kiiremini ning ma ei ole päeva lõpuks väsinud. Kolleegidega saab suhelda ka nii, et ei pea kogu aeg ninapidi koos olema.

Kliki, et kommenteerida

Pead postituse lugemiseks olema sisse logitud Logi sisse

Kommenteeri!

Loe veel - Uudised

Üles